Helju Vals: kui palju maksab koma?

Nagu tegi selgeks südalinna lahke teenindusettevõte, kellelt tööruumi sain, pidin hakkama linnakassasse raha teenima ehk keelt teeninduse liistule tõmbama. Olin äpu mis äpu.

Rahvast käis. Mõned tulid ja maksid selle eest, et said keele-elu elada. Vahel toodi näha tollase kantseliidi pärleid. Olgu öeldud, et tänased pärlid sätendavad rohkemgi, võtame või Urve Palo kõva sõna 4. veebruari Postimehes: «Selleks, et Eestis usaldus erinevate rahvaste vahel kasvaks, peame igapäevaselt kokku puutuma, ja mitte lihtsalt põgusalt kaupluses süüa ostes.»

Kes ütleks, kuidas «lihtsalt põgusalt» ostmine käib? Ah, teeme juba kõik ümber: «Selleks, et Eestis elavad rahvused üksteist rohkem usaldama hakkaksid, peavad nad päevast päeva kokku puutuma, ja mitte ainult toidupoes.» Jääb küsida, kus siis veel. Kas ühises toidulauas? Ainus, mis meie endise rahvastikuministri lauset elustab, on koma ja-sõna ees, millega algab sisuline vastandus: ja mitte ainult.

Kuid riigiametnik Palo pärast ei ole ma küll tervet artiklit ette võtnud. Seda kutsus tegema kunagine töölisõppur, kes tuli keelenõuandlasse, kaasas omaenda lause, mis olnuks otsekui meie tänavuse talve pealt maha kirjutatud: «Suusatajad liuglesid lumiselt mäenõlvalt alla nagu mustjad komakõverad.» Ehe belletristika!

Õppur tahtis saada kinnitust, et võrdluses ei käi nagu ette vahemärki. Ja siis, tänulikuna: «Kui palju maksab koma?» Seda ju ei läinud tarvis! Nii et...

Nii et pärast mustjaid kõverikke lumisel mäenõlval – ja valgetel paberilehtedel – tulin nõuandlast ära. Keel on väärtusetu, sest keel on hindamatu. Selle mõttetera olen laenanud ajakirjanik Sven Vabarilt, temal on «keele» asemel «elu», teeb sama välja.

Ootamatul viisil lõi teeninduse, ärinduse, turunduse surve keelelisele eneseavaldusele välja eelmisel aastal, kui arutasime keeleseaduse uut redaktsiooni. Oma ägeduses ütles üks ja teine, et kirjakeele vastu eksijaid peaks trahvima hakkama.

Õhtuleht (irooniliselt): nii kui meiegi lehes komaviga läbi läheb, kohe saab tükist näiteks 18 000 väänata. Ka mujalt paistis, et komast tehti kõigi vahemärgistusapsude eestkostja. Eesti Päevaleht: «See viis tundi nädalas on võimalik täita «komandusega» või kasutada aega paindlikumalt ja ökonoomsemalt, et õpetaks nii-öelda kasutuslikku poolt ka.» Sirp: «Ei maksa mõnd üksikut keelenormingut üle tähtsustada, sest komafetišism on niisama kahjulik kui mis tahes muu kultus.» Või komafetišism!

Pärast selliseid härmistavaid sõnavõtte hakkas koma – et mind lõbustada – ennast mulle ilmutama Linnar Priimäe kujul. Figuraalne kompositsioon! Funktsionaalne! Ja nüüd veel kutsus kultuuripealinnapea ametisse nõtke nõustaja Jüri Kuuskemaa. Eks me näe, mis saama hakkab, sest temast, Savisaarest, endast on kujukat ja kõnekat kommat (vanas kirjapruugis ainsuse nimetav komma) vaevalt loota.

Selle lühilõiguga, mis liiati hoiab Tallinna poole kaldu, me punkti ei pane. Punkt tuleb pühalik. Kui selle aasta 2. veebruaril avati Vanemuise tänava majas Tartu rahu tuba, sai iga osaline kaasa kaanetatud dokumendi «Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel»: Tartu: Ed. Bergmann’i trükikoda, 1920. Otsisin ja vist leidsin: artikkel VII, punkt 4 b. See peaks olema see koht, kus trükikoda oli sõjaliste garantiide asjas välja jätnud ühe koma (muide, koma ja-sõna ees), millest on räägitud iga aasta 2. veebruaril, unustamata toonitada, et terve tekst trükiti ümber.

Oli ka põhjust, sest puuduva koma tõttu «lepingu tekst muutus nõnda, et kallaletungimise siht ei oleks pidanud mitte laevadel, vaid riikidel olema» – tsitaat Asutava Kogu liikmelt Ants Piibult aastast 1930, taastrükk 2009.

Kas selle kõige põhjal oleks palju öelda, et eesti komal on Vabadussõja võidu hind?