Just nende palavate päevade peaaegu eelsoojenduse paiku läks lahti “Võsu 500” ehk ilmatusuur pidu, millega tähistati viiesaja aasta möödumist Võsu esmamainimisest.
Sulev Kool: Jälle kuumade Võsu poistega koos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõitsin minagi toda avapauku kaema, ja ega olnud pikka reisi ette tarvis võtta, sest ajutiseks kodupaigaks sai sel suvel Koolimäe, mõni verst Võsult Vergi poole.
Hoopis tähtsam, kui seletada, miks minuga nüüd nii, tundub vesta killuke ühest Võsu pillimeeste kambast kui kohaliku kultuuri kandjast.
Sel avapäeva lõpetusel mängis tantsuks Võsu ansambel Poisid Tumepunased. No ja siis, ütlete teie, et mis see ikka ära pole. Aga on ikka küll, julgen arvata.
Hõissa, roosid!
Poisid Tumepunased kujutab endast seltskonda võrdlemisi eakaid mehi, kes vanast harjumusest käivad kokku proove tegemas ja end aeg-ajalt rahvale näitamas.
No näitajaid on tänapäeval palju, näidata mo meelest oskab igamees, kel lusti ja edevust. Aga katsu sa korralikku tantsumuusikat teha, mis vanemaid põrandale veab ja nooremaid suisa sajatama ei pane – kuigi jah, uuema põlvkonna jaoks on kõik, millel karvane rokihais puudub, üks hapuks läinud sült ja ei muud midagi.
Tol õhtul rivistasid nood tumepunastes pluusides vennad end püünele ja esimene lugu “Hõissa, roosid tulipunased” sättis meeleolu Soome telekanalitest tuntud laupäevaõhtustele tantsusaadetele. Muide, praeguse ansambli eelkäija saigi sealt rahva nii-öelda initsiatiivil ja poolehoiul nime Poisid Tulipunased.
Kui nüüd ajalukku sukelduda, siis enne noid “punaseid” oli kohalik punt nimega Võsu, asutas selle Elmo Rohtla, pillimees, spordimees, omal käel ka noodiasjandust ja orkestreerimist õppinud, nooruslik kuni surmani, siis juba oma järelkasvu, “tulipunaste” nii-öelda juhi ja kapellmeistrina. Vanemad mehed andsid noorematele teed, tuli ette, et isalt võttis poeg pillimehe leiva üle.
Tulid uued elektripillid, uued rütmid, mis nüüd tunduvad muidugi iidamast-aadamast, aga mäng ja lust jäid põlvest põlve. Kunagi tehti Võsul isegi estraadi – no et kontsertbrigaad ja puha: Vaidalu ja Rannik olid sõnameistrid, koomikud ja pullimehed kahes isikus, oli oma Võsu naiste ansambel.
Pärast kava muidugi mängiti tantsuks, nii sõideti Võsult välja mujale Virusse ja kaugemalegi. Võsul teadagi oli õhtuti kuum koht restoran Neptun - algul too vana, sutsu laevakujuline, kuid see põles hiljem maha.
Aga tehti uus, ja ikka mängis seal kohalik punt ehk läbi aegade lipulaevana tituleeritud Poisid Tulipunased.
Võsu “hümniks” oli kantrilaulu “Good Night, Irene” viisil “Võsu valss”: “Oo, kaunis Võsu rand, nii hea on olla siin. Kui paistab päike, randa läen, kui sajab, siis Neptunis ma.”
Killuke suvituskultuurist
Kõiksepealt võib ju küsida, et kust ma selle kõik võtan. No aimamisi ja natuke mäletades, kusjuures Elmo Rohtla käe all sai ju kah ... aga mitte see pole tähtis.
Tähtis on tunda, kuidas Võsu päevad avab tantsuks kohaliku tantsupillinduse järjepidevust kandev Poisid Tumepunased, rahvas plaksutab, daamid on suisa valges, valge kübar peas, plats kihab paaridest, suurte seas siblivad samas lapsed, kõigil on tuju selline, et oh sa püha jumal küll, kui palav, aga Võsu männid ei kuiva, elu läheb edasi, Võsu kestab.
Vahepeal käiakse – kui nahk ülearu kuum – meres, ja tullakse põrandale tagasi, Võsu viiside ja “tumepunaste” seltsi. No mis sa hing teed, kui Võsu ikka nagu muiste ...