Proovisõit: Toyota Verso

Marina Lohk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Autonet.ee

Toyota Versost rääkimiseks tuleks kõigepealt visata pilk lähiminevikku, kus pea igal mudelil oli oma Verso ehk siis pisut mahukam modifikatsioon. Tänaseks on neist saanud ajalugu ning jäänud vaid üks, mille nimeks ongi Toyota Verso - suur, avar ja mahukas pereauto, kirjutab

Autonet.ee

.


Auto välimus on parajalt steriilne, mingeid erilisi vimkasid ja -isme sellest ei leia. Ehk peitubki just siin ka Toyota edu saladus - müües sõidukeid pea igal pool üle maailma, ei jõua kõigile meele järele olla, seetõttu disainitakse üks mudel, mis pole küll eriliselt silmapaistev, kuid samas pole sel ka midagi puudu.

Auto põhilisest funktsioonist saab väga hästi aru sellesse sisse istudes - ruumi on tõepoolest palju. Kui juhi iste lõpuni välja tõmmata, mis tagab korraliku sõiduasendi ka väga pikale inimesele, siis jääb ikkagi taha ruumi veel üsna lahedalt. Avarust lisab veel suur klaasist katus.

Pagasiruumi põrandasse on peidetud ka kolmas istmerida, mis muidugi on mõeldud pigem hädajuhtudeks või laste transportimiseks. Teist istmerida saab kolmandas reisijate olukorra parandamiseks ka edasi-tagasi nihutada.

Muidu moodustab pagasiruumi põrand sileda pinna ning pagasit mahutab Verso kolmanda istmerea kasutamisel 155 liitri jagu, ilma selleta aga 440 liitrit. Muid panipaiku on samuti ohtralt, lisaks topsi- või pudelihoidjad igas ukses.

Sõitjateruumis kasutatavad viimistlusmaterjalid on lihtsad, seda jällegi ilmselt hinnast lähtuvalt - ikkagi pereauto ja parimagi tahtmise juures ei leia põhjust, miks peaks sellisega kuskile kihutama minema.

Tagurduskaamera on siingi integreeritud tahavaatepeegli vasakusse äärde - vajalikule asjale väga õige koht. Üks eripära Toyota Versol muidugi on: armatuurlaua keskele viidud näidikutepaneel. Võib-olla on viga harjumustes, kuid traditsiooniline juhi ees koht on igatpidi parem, veelgi sobilikum oleks aga nende kuvamine esiklaasile, nagu uuematel Toyotadel juba tehtud.

Küll aga on istmed mugavad ning võimaldavad mitu tundi jutti sõita. Juhil on kasutada kõik põhilised tänapäevased mugavused alates kliimaseadmest ja lõpetades püsikiirusehoidjaga. Automatkastiga modifikatsioonidel saab käike rooli taga asuvatest labadest üles-alla vahetada.

Kõik uued Verso mudelid kasutavad Toyota Optimal Drive'i tehnoloogiat, mis aitab võimsust kuni 20 protsenti suurendada ning kütusekulu ja CO2 heitkogust kuni 12 protsendi võrra vähendada.

Mootorivalikuss on viis jõuallikat. Toyota D-4D 2-liitrine 126 hobujõuga diiselmootor muudab seitsmeistmelise Verso CO2 heitkoguse poolest 110- kuni 140-hobujõuliste mootoritega väikeste mahtuniversaalide seas kõige keskkonnahoidlikumaks, soovi korral saab valida ka kaks võimsamat D-4D turbodiiselmootorit, mis arendavad vastavalt 150 ja 177 hobujõudu.

Kaks bensiinimootorit - 1,6- ja 1,8-liitrine Valvematic - on oma klassi võimsaimad, kuid CO2 heitkoguse poolest kõige tagasihoidlikumad. Testiauto 147-hobujõulise 1,8-liitrise töömahuga mootori kütusekuluks maanteel lubab Toyota 5,7; linnas 8,9 ja kombineeritud režiimil 6,9 liitrit saja kilomeetri kohta.

Samas on auto dünaamilised näitajad täiesti talutavad: kiirenduseks paigalt sajani 10,4 sekundit, maksimaalseks kiiruseks 190 km/h. Tõsi, auto ise surub peale niipalju rahulikkust, et nende näitajate vastavust tegelikkusele polnudki tahtmist proovida.

Samas sõita on tõepoolest mugav, auto käitumine ettearvatav ning sujuv. Väike põige linnalähedastele kruusateedele ütles sama: sportlikkust pole grammigi, kuid muretu kulgemine on tagatud.

Kõnealuse auto hinnad varieeruvad laias laastus vahemikus 300 000 kuni 500 000 kroonini. Sellise raha eest saab ostja küll keskpärase väljanägemisega, kuid täiesti arvestatava kulguri, millega kogu pere maale või maalt linna kolimine pole mingiks probleemiks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles