Looduskaitse taassünd nõudis pingutusi

Kuigi täna tähistatakse Eesti looduskaitse sajandat aastapäeva, tuli seda pärast Teist maailmasõda uuesti üles ehitama hakata, sest paljud varasemad teadlased ja entusiastid olid langenud punavõimu ohvriks.

1944. aasta sügisel asendus Saksa okupatsioon Eestis taas Nõukogude Liidu omaga. Formaalsed Eesti NSV valitsusasutused jõudsid Tallinna septembri lõpunädalal. Valitsemisstruktuur jäi üldjoontes samaks, nagu see oli kujunenud 1941. aasta juuniks.
Eesti loodusvarade kaitsekorraldus ühtlustati Nõukogude Liidus kehtivaga. Kalapüügi järelevalvet tehti põllumajanduse rahvakomissariaadi kaudu, metsakasutust ja jahindust reguleeriti metsamajanduse rahvakomissariaadi kaudu. Maavarade kasutamist juhiti üleliiduliselt. Looduse üksikobjekte ametlikult riikliku kaitse all ei olnud, looduskaitsealade loomist ei võetud kõne allagi.
Paljud pidid pagema
Sõjapäevil hukkus või pages kodumaalt hulk iseseisvas Eestis looduse kaitsmisega tegelnud inimesi. Nii mõnigi looduskaitse entusiast langes punaterrori ohvriks.
Juuniküüditamine viis 1941. aastal kodumaalt ka Eesti looduskaitse algusega seotud Artur Toomi (1884—1943). 1942. aastal suri endine looduskaitse asutuse direktor Peeter Päts ja looduskaitse eri tahke toetanud professor Henrik Koppel. Lennupommi ohvrina hukkus 1943. aasta jaanuaris Eesti looduskaitse juhtteoreetik professor Theodor Lippmaa.
1944. aastal emigreerus mitu looduskaitsega seotud professorit. Looduskaitse usaldusmeeste võrk, kuhu kuulus ligi 600 inimest, lakkas esimesel nõukogude aastal ja sõjapäevil olemast.
Kodumaal elasid sõjapäevad üle botaanikadoktor Gustav Vilbaste ja veel mõni Eesti looduskaitsesse panustanud teadusemees. Mitmed aga naasid Nõukogude tagalast või armeest.
Kaitse toimis vaid paberil
Eesti Loodusuurijate Seltsi tegevus jätkus 1946. aastal ja 1951. aasta juulis elustus ka 1920. aastal asutatud looduskaitse sektsioon. Looduskaitse määruse projekti koostamise ülesanne ja materjalid anti üle 1955. aasta novembris tööd alustanud Eesti NSV Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjonile (esimees professor Eerik Kumari).
Mainitud Teaduste Akadeemia komisjon tugines algul niinimetatud klassikalise looduskaitse kontseptsioonile, mis nägi eelkõige ette ohtu sattunud liikide, tähelepanuväärsete looduse üksikobjektide ja kaunite maastike kaitse korraldamist kaitstavate objektide konserveerimise ja ökosüsteemide seisundi säilitamise teel. Looduse tegelik kaitse piirdus kuni 1950. aastate alguseni metsa-, jahi- ja kalakaitsega.
1947. aastal määrati seitse jahikeelupiirkonda, mille tegelik kaitse jäi enamjaolt paberile. 1950. aastal võeti kaitse alla Puhtulaid Virtsu lähedal.
1957. aasta 7. juunil võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse «Eesti NSV looduse kaitsest» — esimese omataolise Nõukogude Liidus. Selles nähti ette kaitsealade moodustamine ja looduse üksikobjektide kaitse alla võtmine.
Sama aasta 11. juulil järgnes eelmainitule Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus «Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s», mis nägi ette Looduskaitse Valitsuse rakendamise. Sellega määrati ka nelja riikliku looduskaitseala (Matsalu, Nigula, Vaika ja Viidumäe) ning 28 keeluala asutamine. Viimati nimetatute  hulgas oli 11 maastikulist, 1 geoloogiline, 9 botaanilist-zooloogilist, 5 botaanilist ja 2 ornitoloogilist keeluala.
Uute keelualade seas ei olnud ennesõjaaegsest 47 kaitsealast vähemalt 25, kusjuures mitte ühtegi tervismuda kaitseala, lisandus aga kümmekond uut.
Asuti täpsustama piire ja objekte
Looduskaitse Valitsuse tegevus algas 1957. aasta oktoobris. Selle juhatajaks määrati senine haridusministri asetäitja, Eesti Vabariigis 13 aastat poliitvang olnud Voldemar Telling. Tema asetäitjaks sai loodusteadlane-pedagoog Villem Voore ja vaneminspektorina asus tööle kolm nooremat loodusteadlast, nende seas siinkirjutaja. Voldemar Tellingu pensionile jäämise järel 1962. aastal edutati juhatajaks metsamajanduse insener Heino Luik.
Asuti kooskõlastama ja täpsustama kaitsealade piire ja põhimäärusi ning selgitama kaitse alla võetavate üksikobjektide seisundit. Nii mõnigi objekt oli vahepeal hävinud, ent mõni lõhutuks peetu, näiteks Iivakivi Karksi mail, oli terve.
1958. aasta lõpul kinnitatud nimekiri hõlmas 55 kaitsealust taime- ja 54 loomaliiki. Mõne aasta pärast seda nimestikku laiendati, nii et riikliku kaitse alla kuulus 180 looma- ja 59 taimeliiki.
Üleriigilise tähtsusega objektina võeti 1959. aasta märtsis kaitse alla 34 maastikuelementi, 47 parki, 3 dendraariumi, 1 katsekultuur, 11 viljapuuaeda ja -puud, 222 rändrahnu ning 335 põlispuud.
Ellu kutsuti ühiskondlike looduskaitse volinike - usaldusmeeste võrk, kuhu juba 1959. aasta veebruaris kuulus 269 inimest. Et tulemusrikkalt looduse kaitseks töötanuid esile tõsta, loodi 1959. aastal Eesti NSV looduskaitse märk. Seda oli kahte järku: suur ja väike.
Ajakiri võitis populaarsuse
Looduskaitseteemaline selgitustöö laienes jõudsalt. Korraldati rändnäitusi, esialgu  rajoonikeskustes. Looduskaitse teabe ja ideede levitamisel oli tähtis roll 1958. aastal ilmuma hakanud ajakirjal «Eesti Loodus», mis sai ülipopulaarseks: trükiarv tõusis kümnetesse tuhandetesse. Ajakirjas oli omaette looduskaitse rubriik.
1957. aasta novembris peeti Eestis esimene looduskaitse päev, mida alates 1958. aastast tähistatakse maikuu teisel pühapäeval. Kaks aastat hiljem pandi alus koolidevahelisele võistlusele «Koduümbruse looduse kaitsel».
1959. aastal ilmus esimene looduskaitse bülletään ja trükiti paar looduskaitse põhimaterjale sisaldavat kogumikku.
Rajoonides ja üleriigilise alluvusega linnades moodustati looduskaitse komisjonid. Nende ettepanekul võeti täienduseks üleriigilistele nimestikele, mis hõlmasid kokku 682 objekti, 1963. aastani kohaliku tähtsusega objektina kaitse alla veel ümmarguselt kaks korda sama palju objekte. Nii oli kaitse all kokku 783 põlispuud, 590 parki ja 314 rändrahnu.
Üle tuhande ühiskondliku inspektori
Riiklikud looduskaitsealad hakkasid tööle järk-järgult 1958. aasta jooksul, esimesena Matsalu.
1962. aastal loodi Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus, mille etteotsa sai senine Kilingi-Nõmme metsamajandi direktor Heino Teder.
Looduskaitsealad hakkasid alluma metsamajanditele. Peavalitsuse korraldada jäi peale jahinduse sisevete kalamajandus — varsti asutatigi Võrtsjärve kalamajand. Looduskaitse valitsuses pandi ametisse vaneminspektor-maastikuarhitekt.
Looduskaitseline järelevalve sai kõigi metsavalveametnike ülesandeks. Ühiskondlike looduskaitse inspektorite arv kasvas 1964. aastate keskel 1100-ni.
1966. aasta kevadel reorganiseeriti peavalitsus Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumiks. Kui seni olid looduskaitse inspektorid töötanud oma erialade raames, siis nüüd loodi metsamajanditesse riiklike looduskaitse inspektorite ametikohad.
Jõuti uute maastikuliste keelualade (Vooremaa ja Võhandu jõe org) ning hulga looduse üksikobjektide ja dekoratiivsete taimeliikide kaitse kehtestamiseni.
Selts koondas isamaalisi inimesi
1960. aastate kestel pandi meie looduskaitses järjest enam rõhku keskkonnakaitse küsimustele.
1965. aastal loodi Eesti NSV Ministrite Nõukogu Looduskaitse Komisjon, mis keskendus keskkonnahoiu ja loodusvarade kasutamise probleemidele, aga arutas ka üldist heakorrastust, looduskaitselise kasvatustöö olukorda, parkide korrashoidu ja teisi küsimusi.
1958. aasta märtsis pandi alus Tartu üliõpilaste looduskaitse ringile, mida juhendas Jaan Eilart. Selle töös osales igal aastal üle 100 üliõpilase.
Esimese kümne tegevusaasta vältel ühendas luuderohuembleem rohkem kui 500 liiget. Ringi vilistlastest kujunes hulk tegusaid looduskaitse töötajaid, kes on ka teistel elualadel silma paistnud keskkonnakaitse meetmete elluviijana.
1966. aasta 4. novembril asutatud Eesti Looduskaitse Selts (ELKS) kujunes omamoodi resistentsikantsiks, kuhu koondus rohkesti isamaaliselt meelestatud inimesi. Seltsi juhatuse esimeheks valitud Edgar Tõnurist jäi sellele postile 15 aastaks.
ELKS hakkas korraldama seminare ja suvepäevi, millest võttis osa sadu inimesi. Järjest asutati seltsi kohalikke osakondi ning kolm aastat pärast asutamist oli 28 osakonnas 3750 tegev- ja 1110 noorliiget.
1967. aastal lülitusid Eesti loodusteadlased rahvusvahelise bioloogiaprogrammi teemadesse. Looduskaitseline teadustöö oli lülitatud veerandsaja asutuse plaanidesse. 1969. aastal loodi Tartus Eesti Metsainstituut.
Nii oli Eesti looduskaitse korraldus jõudnud maailmatasemele. Paraku ei adu paljud seniajani, et looduskaitse meetmeid tuleb rakendada nii praeguse kui tulevaste põlvkondade hüvanguks.