Pealt hipi, seest taibu

Kui kohtate keset Tartut paljasjalgset neiut, siis pingutage mälu – äkki olete kohanud teda hommikul kell neli Emajões suplemas, silmanud sõpradega põõsa all lõbusalt lebotamas või märganud mõnes pargis prügi üles noppimas?

Ja kui Elleri muusikakooli akende alt mööda olete astunud, siis võib-olla äkki olete kuulnud teda viiulit mängimas? Jah, just äkki, võib-olla, sest enda sõnul on ta juba tosin aastat viiulimängu luuserdanud.

Või kui mängite bridži – äkki olete temaga ühe laua taha sattunud? Tõsi, tõenäosus on väike, sest kaardilaua taha on tal üha harvem aega istunud. Sest tal on olnud sügisest saati palju tähtsamatki teha.

Suurejooneliseks minnes võiks öelda: ta on andnud oma panuse, et päästa maailma iseenda eest.

Riinu Ots, see paljasjalgne Hugo Treffneri gümnaasiumi abiturient, kes kuulab funki ja punki, folki ja rokki – ja 18. sajandi muusikat ka, sest nüüdisajal ei osata tema meelest enam üldse head muusikat luua – ning sai koolitöö kõrvalt hakkama teadustööga, mis pälvis ookeani taga üleilmse tunnustuse, on tegelikult hipi.

«Tänapäevane hipi,» täpsustab ta. «Mul on mobiil, arvuti, isegi autojuhiluba. Aga ma lasen tule ikka ära, kui toast lahkun.»

Nii et ökohipi?

Ei. Võsahipi.

Ega hipindus – või ükskõik milline teine elustiil või -hoiak – sega maailma teaduskorüfeedelt tunnustuse pälvimist. Riinu Ots võitis USAs noorte üleilmsel teadusmessil keskkonnateaduste kategoorias teise preemia. See on parim tulemus, mille Eesti kooliõpilane eales nii kaalukal üritusel saavutanud. Üks žürii liikmeist väitis koguni, et oma töö eest ei vääriks Ots ainult bakalaureuse-, vaid koguni magistri kraadi.

Kujutagem ette paksu suitsusammast, mis kerkib Balti soojuselektrijaama, Kunda tsemenditehase ja veel seitsme Kirde-Eesti suurettevõtte hiigelkorstnaist. Ots arvutas kahe nädala jooksul iga kolme tunni tagant, kui kõrgele nonde tossujoad tõusevad, ning söötis tulemused arvutiprogrammi. Edasi järgnes hulk keerulisi arvutusi, millest tavalisel inimesel pole võimalik aru saada (või ütleb kellelegi midagi Briggsi teooria või SILAMi mudel?), et selgitada, kuidas mõjutab suitsujoa kõrguse arvesse võtmine selle leviku arvutust atmosfääris.

Ilmnes, et mõjutab oluliselt. Kaheksa teadlasest kohtunikku, kes Nevada osariigis Renos, mis on sealkandis Las Vegase järel suuruselt teine kasiinolinn, teadusmessil Otsa tööd hindasid, polnud kiitusega kitsid. Üks neist kutsus teda otsejoones oma teadusgruppi atmosfääriuuringuid tegema, teine lubas samuti esitada lähiajal kutse koostööks.

Kokkuvõttes jagas ta keskkonnateadustes osalenud 71 töö seas 2.–4. kohta.

See, mis Ots tegi, pole pelgalt teadus teaduse pärast. Tema töö aitab täiustada atmosfäärimudeleid, mis omakorda aitab täpsustada ilmaprognoose, samuti võimaldab paremini prognoosida näiteks allergiat tekitava õietolmu levikut ning avastada saastekollet, nagu radioaktiivse pilve päritolu.

Suitsusamba-uurimus pole sugugi Otsa esimene väike panus maailma parandamisse. Mullu sügisel käis ta euroliidu teaduskonkursil tööga, mis uuris, kuidas inimtegevuse tagajärjed mõjutavad rabamändide kasvu. Tundub tühine – kellele kidurad männid keset vesist ala ikka korda minna võiks?

Aga asi pole ainult mändides. Kui mändide kasv inimtegevuse tagajärjel tõenäoliselt kiireneb, nagu Ots selgitas, siis siit võib järeldada mõju kogu rabakeskkonnale: osa taimede kasvutingimused muutuvad soodsamaks, teistel jälle sellevõrra kehvemaks. Tulemus võib olla see, et rabad, mis suudavad neelata meeletus koguses vett, kasvavad kinni ja surevad välja. Juhul kui see tõepoolest nii läheb, võib suureneda üleujutuste hulk, nagu on juhtunud Lääne-Euroopas, kus rabasid suurt ei leidu.

Nõnda ei saanud ka Euroopa kohtunikud Otsa töö väärtusest aru ja jätsid ta premeerimata.

Mitte et teaduspreemiate jahtimine tema elu eesmärk oleks. «Ma ei ole perfektsionist,» kuulutab ta. (Ja lisab: «Ma olen võsahipi.») Isegi Treffneri kool, mille reaalklassi ta tänavu lõpetab, pole talle teab mis õnneriik olnud. Igatahes katoliku kool, kus ta põhihariduse sai, meeldis oma individuaalse lähenemisega palju rohkem kui Eesti tippkooli konveierit meenutav süsteem.

Samuti ei tasu Otsa nime otsida kuldmedali-kandidaatide nimekirjast. Ta ütleb otse, et erinevalt Treffneri koolist, kus valitseb mentaliteet, et õppida tuleb kõike, ei huvita teda põrmugi kõige õppimine. Ta otsustas juba põhikoolis, et läheb edasi õppima füüsikat – selle otsuse ajel suutis ta kooli infostendilt leida disko- ja ööklubireklaamide vahelt üles kuulutuse, mis kutsus õpilaste teaduslikku ühingusse – ning spetsialiseerub keskkonnafüüsikale.

Kõigest hoolimata ei unista Riinu Ots, et teeb ühel heal päeval avastuse, mis jäädvustaks ta nime ajalukku. Kuigi sinna ta nimi peagi paratamatult satub. Lisaks 1500 dollarile, mis ta oma tööga Ameerikas preemiaks teenis, saab Otsa järgi nime väikeplaneet või asteroid, mille täheteadlased lähiajal avastavad.

Maailmaruumis tiirleb juba üks Otsa-nimeline taevakeha, 3738 Ots. Georg Otsa nimeline. Et vahet teha, sobiks uue nimeks näiteks Hipi-Ots. «See oleks päris kena,» lausub Riinu Ots, parem kui nimi numbriga.

Eesti õpilaste tulemused noorte ülemaailmsel teadusmessil USAs

•    2009, Reno – Riinu Ots, Hugo Treffneri gümnaasium, pälvis tööga põlevkivielektri­jaamade õhusaastest keskkonnateaduste kategoorias teise preemia 1500 dollarit ning Hiina Teaduse ja Tehnoloogia Assotsiatsiooni eripreemia.

•    2008, Atlanta – Maria Orb, Jõgeva ühisgümnaasium, pälvis tööga katlakivi tekke vähendamisest magnetseadmega leiutajate ja innovaatorite alliansi preemia 1000 dollarit.

•    2007, Albuquerque – Victor Alari, Gustav Adolfi gümnaasium, pälvis tööga tuulelainete mõõtmisest ja numbrilisest modelleerimisest Ameerika Meteoroloogia Ühingu eripreemia.

Allikas: Terje Tuisk,

SA Archimedes